teisipäev, 5. november 2013

21.01.13 BANGKOK ja VIENTIANE


Maandume Bangkokis ja üritame esimese asjana leida koha, kus saaks vormistada viisa. Tegelikult on sellega väga tobe lugu, sest vajame viisat ainult selleks, et kätte saada oma pagas ja minna järgmisele lennule, mis viiks meid Laose pealinna. Väikeste viperustega, väikeste kavalustega (viisa järjekorrad olid päris pikad ning liikusid kohati väga aeglaselt) said meil viisad tehtud. Tore oli see, et meie kotid olid viimased, mis olid jäänud pagasilindile ja need olid ilusti maha tõstetud ning nende juures valvas lennujaama töötaja. Tänasime teda, ta naeratas ning lahkus vaikselt. Viisa maksis 1000BAT/in ehk 43 USD. Muidugi tuli see summa maksta kohalikus rahas, aga seda sai probleemideta vahetada viisa vormistamise sissepääsu juures.

Käime korraks ka lennujaamast väljas, aga väga soe ei tundugi olevat. Peab mainima, et ka lennukis ja lennujaamas oli jahe. Uskumatu, oleme lennanud nii pika maa, et saada sooja, aga ei, tuleb kanda pikkade varrukate ja säärtega riideid. Lennuni Vientianesse on jäänud mõned tunnid ja sisustame need lennujaamas jalutamisega.

 

Lõpuks Laos ja lõpuks on soe, alaku nüüd meie seiklused, hurraa! Viisa maksab 30USD­ inimene. Peab tõdema, et raha teeb igal pool imesid. Nimelt, peab viisat taotledes sul olema ka üks foto kui sul seda ei ole, siis lihtsalt maksad 1USD rohkem ja saad ikkagi oma viisa kätte, nii lihtne see ongi J.

Võtame takso, et saada kesklinna, maksab 7USD, kuigi LP (Lonely Planet) väidab, et saab ka viiega. Kas me ei osanud kaubelda või on hinnad alates raamatu väljalaskmisest muutunud, pigem arvan esimest varianti. Olime LP ühe ööbimiskoha valinud ja soovisime, et meid sinna viidaks. Taksojuht panebki meid ühe tänavanuka peal maha ja annab suuna kätte ning samas soovitab, et ööbimiskohti on ka paralleeltänavatel. Saame valitud hostelis ühe viimastest tubadest ja maksame 10USD öö eest. Peremees soovitab jääda kaheks ööks ja siis edasi liikuda. Broneerime sõidu Vang Viengi, mis läheb meil maksma 18USD kaks inimest.

Koheselt saab meile selgeks kohalik komme, et majja ei siseneta jalanõudes vaid need jäetakse maja ette matile. Jalanõud on ka öösel maja ees väljas ja kuhugi jalutama ei lähe. Esimese asjana jäävad silma luxautod, järjekordne näide kui lähestikku on rikkus ja vaesus, sest linna üldpilt selles rajoonis pole kõige rikkalikum. Viime asjad tuppa ja läheme linna peale jalutama. Üks väike häda mul Margusega on – kõik templid on tema jaoks putkad ning need teda eriti ei huvita kuid vapralt ta tajub seda, kuidas ma teda ühest pühakojast teise vean.
 
 
 

 
              
Suur kuumus ajab jooma ning peale väikest degusteerimist ostame lintšijoogi, see on nii hea, lausa jumalik. Jõuame Mekong jõe äärde, aga see on üllatuseks poolenisti kuivanud. Kinnitame keha Lao nuudli-mereannisupiga, tutvume meeldiva paariga Ghanast ja otsustame jääda päikeseloojangut ootama. Jalutame promenaadil, pildistame munkasid ja ostame pannkoogi banaanidega ning sellest saab alguse minu kannatuste õhtu J. Pannkook osutus tõeliselt heaks ja lisaks sellele, et ma sõin ära eelviimse tüki oskasin ma alla neelata ka viimase tüki ning peale seda Margus mulle armu ei andnud – algas liigsete kcal mahajalutamine. Kõigepealt kõndimine Mekongi kallastele, selleks tuleb mingitest kivistes kallakutest alla ronida, liiva sees sumbata ning just kui sellest veel vähe oli tuli ööpimeduses avalikus pargis korraldatud aeroobikatunnist osa võtta.  Kohalikud naised, mina ja Margus ning veel üks valge mees ja naine kahe juhendaja ja valju popmuusika saatel lõbusalt kepslemas, see oli tõsiselt fun!

 
 


 
 
Väike jalutuskäik läbi linna, veidike ekslemist ja olemegi enne keskööd *kodus* tagasi. Margus võtab koha rõdul sisse  ja mina lähen ennast karastava jaheda veega pesema. Meie toal on wc ja vannituba koridori peal, toas pistikutes voolu ei ole, seega akusid saab laadida ainult koridoris, kus on 2 pesa - kes ees see mees. Saab ka natuke pesu pestud. Õhtul voodi olles võtame ka igaks juhuks kõhurohu (Vana Tallinn) ja lobiseme niisama. Laose pealinn jättis esimesel päeval väga meeldiva mulje – kuigi turiste on palju on siiski rahulik, ei midagi liigset ega pealetükkivat, inimesed on avatud ja sõbralikud.

Miks küll on igal pool tohutult suured padjad, mul on täitsa võimatu nende peal magada! Õnneks oli mõistust lennukist üks padi kaasa võtta.

Öösel tulevad naabrid ja kõik kostub nii hästi läbi, et Margus arvab, et keegi on meie tuppa ära eksinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar