11.02.13 MUI NE

Margus rendib hommikul rolleri ja sõit liivadüünidele võib alata. Plaanis külastada nii valgeid kui punased düüne. Alustame kaugemast ehk valgest liivast ja taas taban end mõttelt, oh kui mõnusalt metsik oli see koht aastaid tagasi. Kui enne ragistasime läbi võsa kohalik poiss teed näitamas düünide poole, siis nüüd on uhke sissepääs, betoneeritud teed, meelelahutuseks jaanalinnud ja keti otsas ahvid.

 

 

Liivadüünidel võid niisama matkata, ATV-ga sõita (kohalik väike poiss roolis) või pepukaga liival liugu lasta. Kohalikud lapsed hullavad liivas koos turistidega ja kõigil on mõnus, kuigi põhjamaa inimesele oleks kodusem lumi J. Margus fännab täiega – liugleb selili ja kukerpallitab…. Tagasiteel näeme kui auto liiva sisse kinni jääb ja kuidas kohalikud olukorda lahendavad. Peremees algul on kallist autost välja ei tule, vaid kamandab läheduses olevaid, et need lükaku. Jääme meiegi seisma, et vajadusel aidata. Korra proovitakse isegi lükata, aga auto on põhja peal kinni ja kaabib end veel sügavamalt sisse ning siis kogu tegevus lakkab. Rahvast tuleb küll juurde, kõik arutavad midagi, tegevus null.  Autost astub välja peremees, kes karjub kõigi peale, aga miskit ei muutu. Ootasime veel veidi ja nähes, et meie abi ei vajata liikusime edasi.  Võõras on vaadata, et kohe ei asuta asja kallale vaid kogunetakse ja arutatakse ja kõigil on aega küll J.  Ära sõites oli Marguselgi tükk tegu, et liiva mitte kinni jääda ja ratas püsti hoida.

Keskpäeval liivas hullata on piinavalt palav ja seepärast punaste liivade juures peatust ei tee vaid sõidame mööda. Liiv on tunginud Margusel igale poole ja läheme kohalike randa ujuma. Täiesti masendav kui palju on ikka sodi ja see ei häiri kedagi. Saaks kuidagi siia riiki juurutada kampaania teeme ära ja veidikenegi tõsta inimeste teadlikust seoses prügimajandusega.

Teeme peatuse surnuaias, siis tiirutame kalurikülas ja tagasi hotelli, kus laseme suure kuuma mööda ja supleme basseinis.

 

Peale lõunat võtame ette veini lossi külastamise koos kohalike veinide degusteerimisega. Kena uus ehitis, veinid keskpärased, aga ma pole veinide asjatundja. Kuna see ei olnud päris degusteerimine, kus osa joogist tuleb välja sülitada, siis kõik, mille eest maksime läks ka kõhtu (rohkem oli see reklaam, et äkki soovime mõne pudeli kaasa osta), mis omakorda peatselt mõjuma hakkas ja tuju veelgi paremaks tegi.

 

Õhtul jalutame Margiti ja Aarega keskusesse venelaste peole, aga oh seda õnnetust, ansambli esinemise päevi oli muudetud. Mõnes mõttes oli jälle hea, saime mõnusasti lobiseda. Mehed mekkisid kohalikku viina ja mina tellisin mahlakokteili, mis oli fantastiline. Istusime seni kuni asutus kinni pandi ja jätkasime pidu hotelli teisel korrusel meie uute sõprade juures.

Öösel pakime asjad, sest homme varakult alustame sõitu HCMC-sse ehk Saigoni.